Blogi
Kirjutame veebist nii, nagu me seda kliendile selgitame. Iga lugu lõpeb sellega, mida sa saad ise ära teha.
Domeen aegub täna, kodulehel on 37 viga, keegi nõuab raha oma foto eest. Iga kodulehe omanik saab neid kirju. Millised neist on müra, millised maksavad raha ja millised võivad maksta ligipääsu, mis on neil kõigil ühist ja üks reegel, mis sorteerib need kõik ära, ka meie enda kirjad.
Domeen aegub täna, kodulehel on 37 viga, keegi nõuab raha oma foto eest. Iga kodulehe omanik saab neid kirju. Millised neist on müra, millised maksavad raha ja millised võivad maksta ligipääsu, mis on neil kõigil ühist ja üks reegel, mis sorteerib need kõik ära, ka meie enda kirjad.
Klient kirjutab, et brauser näitas sinu lehe asemel punast ekraani ja nimetas lehte ohtlikuks. Sinu arvutis on kõik korras. See ei ole juhus: see on Google Safe Browsing, nimekiri, mida loevad Chrome, Firefox ja Safari. Kuidas sinna satutakse, miks omanik saab teada viimasena, kuidas ise kontrollida ja nimekirjast välja saada ning mida me ise kontrollime.
Oma kodulehe aadressi kirjutad sa peast, oma firma nime ei ole sa Google'isse kunagi kirjutanud. Klient kirjutab, ja ta teeb seda viimase asjana enne helistamist. Mis tal vastu tuleb: sinu leht pealkirjaga, mida sa ei valinud, riigi numbrid, konkurendi reklaam, vana Facebook. Kes iga rea sinna pani, mida saab muuta ja kuidas seda otsingut teha nii, et näeksid sama, mida tema.
Sulle on kindlasti pakutud AI-vastuvõtjat, jututrobikat või vastamata kõne SMS-i. Sama tehnika eest küsib üks müüja käputäie eurosid kuus ja teine mitu tuhat. Viis küsimust ja kolm hoiatavat lauset, mis ütlevad, kumb pakkumine on päris - ilma et sa AI-st midagi teadma peaksid.
„Väga rahul, soovitan!“ - Mari K., rahulolev klient. Sa ei mõelnud seda välja; Mari ütles seda päriselt, telefonis. Aga see, mis lehele jõudis, ei tee enam midagi, sest selles ei ole midagi, mida keegi kontrollida saaks. Neli küsimust, millele soovitus peab vastama, ja üks nihe küsimises, mis muudab kõike.
Menüüs on „Uudised“ ja selle all kolm postitust, millest värskeim on kolme aasta tagune. Külastaja loeb kuupäeva enne pealkirja, ja kuupäev küsib küsimuse, millele leht ei vasta: kas see ettevõte on veel olemas? See ei ole Google'i karistus, vaid signaal inimesele. Kolm ausat valikut surnud uudiste lehega ja nimekiri kuupäevadest, mis su lehel lubadusi annavad.
Lugeja tuli sinu lehele ühe küsimusega ja lahkus ilma vastuseta. Hinna peitmine ei filtreeri eelarve järgi, vaid kannatlikkuse järgi. Neli ausat viisi panna number lehele ka siis, kui hinnakirja ei ole, ja üks ebamugav põhjus, miks seda tavaliselt ei tehta.
Inimesed, keda su kujundus vaikselt välja jättis, ei ole need, keda sa ette kujutad. Seitse kontrolli, mida saad ise täna teha, ja üks viieminutiline test, mis ütleb kõige rohkem.
Osa Eesti ettevõtete jaoks see leht päriselt töötab, ja seda tasub ausalt öelda. Neli asja jääb sellegipoolest tegemata, ja üks neist otsustab kõik ülejäänu ära: sa üürid poodi, mille uks ei ole sinu.
Sa noogutasid koosolekul, kus keegi rääkis A-kirjest ja TTL-ist. Arvel seisab „piiramatu“, aruandes on LCP punane. Siin on need sõnad tagasi, rühmiti ja ühe lausega kaupa, iga lühend sulgudes lahti kirjutatud. Ja kolm neist, mille valesti minek päriselt raha maksab.
Leht on üleval, aga otsingust ei tule kedagi. Seitse põhjust selles järjekorras, nagu me neid päriselt leiame, ja viis neist saad ise tasuta ära kontrollida.
Klient küsib assistendilt ja saab kolm nime. Vaatame ausalt, mis paneb masina sind nimetama, kuidas oma laused ümber kirjutada ja mida keegi sulle lubada ei tohiks.
Esimesel ekraanil seisab „Tere tulemast meie kodulehele“ ja all „Kvaliteet ja usaldusväärsus alates 2011“. Üks test, mille saad täna ise ette võtta: kui lause jääb konkurendi nimega tõeseks, kustuta ta.
Külastaja ei kirjuta sulle kunagi, et leht oli aeglane. Ta lihtsalt läheb ära. Kust kiirus kaob, mida see sulle maksab ja mida sa täna ise ära teed.
Kolm pakkumist sama töö kohta ja vahe on neljakordne. Tavaliselt ei peta keegi: kolm inimest lugesid sinu soovi kolmel eri moel. Mille eest sa päriselt maksad ja mida päringusse kirjutada.
Peaaegu keegi ei oska öelda, kust tema kodulehe pildid tulid, ja inimene, kes teaks, on ammu edasi liikunud. Neli viisi, kuidas pilt lehele jõuab, ja kuidas oma meediakogu ise üle vaadata, enne kui keegi küsib.
Keegi täitis su kontaktivormi. Nimi, telefon, e-post ja üks lahter, kuhu inimesed kirjutavad rohkem, kui sa küsisid. Enamik omanikke oskab öelda, kuhu see kiri tuli. Palju vähem oskab öelda, kes veel sellest koopia sai ja kui kaua see alles jääb.
Kodulehega, mida keegi ei puutu, ei juhtu pikka aega midagi, ja siis juhtub kõik korraga. Käime selle aja läbi: mis vananeb, mis läheb vaikselt katki ja mida su klient näeb enne sind.
Riba lehe allservas ei ole see koht, kus nõusolek tekib. Seitse viga, mida me näeme peaaegu igal lehel, ja kuidas need kümne minutiga ise üle kontrollida.
Kell on 23.40 ja sa loed pakkumise teist lehte, kus on kirjas, mida numbri eest tehakse. Töömaht, prototüüp, testkeskkond, üleandmine, muudatustellimus. Siin on need sõnad ühe lausega, koos nendega, mida kujundaja ütleb mustandi kõrval, ja nendega, mis tulevad kord aastas domeenikirjaga. Ning see üks sõna, mis on pakkumises kõigist kallim.
Reede pärastlõuna, klient ütleb, et su leht ei tööta, ja sinu enda arvutis ta töötab. Mida sa järgmise kümne minuti sees päriselt teed: kuidas kontrollida, mida veateade sulle ütleb, ja millisele kolmest uksest koputada.
Rämpsposti kausta pandud kiri ei anna endast kuidagi märku: ei viga, ei teadet, ei midagi. Kolm seadet, mis ütlevad vastuvõtjale, et kiri on päriselt sinu oma, ja üks vorm, mis saadab kirju võõra nime all.
Domeen, majutus, leht ise ja kontod ümberringi on neli eri asja ning neil võib olla neli eri omanikku. Kuidas poole tunniga välja selgitada, kelle käes su võtmed on.
Külastajaid on rohkem kui mullu, postkast on sama vaikne, ja siit lähevad lahku kaks kallist järeldust. Päring kaob tavaliselt viimase poole minuti sees, ja peaaegu kõik, mis seal katki on, on väike ja igav.
Kohaliku otsingu peal on kaart ja kolm ettevõtet. Alles nende all algavad tavalised tulemused. Kuidas sa sinna saad, mis seda päriselt liigutab ja mida keegi sulle lubada ei saa.
Uus logo on tellitud, kuus kuud on möödas ja midagi muud ei ole muutunud. Bränd koosneb viiest osast ja märk on neist viimane: siin on ülejäänud neli, selles järjekorras, milles nad päriselt otsustavad.
Küsimus tuleb igal aastal ja vastus on tavaliselt kaks lipukest päises. Enne seda tasub teada, kes see teine lugeja on, mida masintõlge hinnalehega teeb ja miks poolik teine keel on halvem kui üks.
Pakkumine sai allkirja kevadel, praegu on sügis ja leht on neljandat kuud peaaegu valmis. Neli asja hoiavad kodulehe projekti päriselt kinni ja tehnika ei ole neist ükski. Kolm neljast on tellija käes ja üks peatükk siin on meie enda vigade kohta.
E-pood ei ole koduleht, millel on ostukorv. See on tegevus, ja koduleht on selle juures kõige odavam osa. Kolm ausat varianti, kulud, mida pakkumises ei ole, ja küsimused, mis eristavad päris pakkumise odavast.
Statistika on peaaegu igal lehel, küsimus tavaliselt puudub. Milline näit on tühi, milline otsustab, miks põrkemäär ei tähenda seda, mida sa arvad, ja kümneminutine rutiin, mis mahub kuus korra.
Leht kujundati 27-tollisel ekraanil ja loetakse ühe käega poe järjekorras. Enamik sellest, mis seal katki on, on kokku tunni töö. Üks asi ei ole, ja seda tasub eristada.
Küsimus jõuab kohale lausena „meie leht näeb vana välja“. See on sümptom, mitte diagnoos. Viis küsimust, millele saad ise kümne minutiga vastata, ja see, mida uus leht nullib.
Proovi lühemat sõna või vali teine teema.
Kirjelda oma lehte ja muret. Ütleme ausalt, mida see maksab ja kas seda on üldse vaja.
Küsi pakkumist
