Küsimus tuleb igal aastal ja alati ühtemoodi: kas koduleht peaks olema ka vene ja inglise keeles? Vastus on tavaliselt kaks lipukest päises ja leht tõlkemasinast läbi aetud.
Enne seda tasub vastata küsimusele, mis muudab kõik ülejäänu ära: kes see teine lugeja täpselt on. „Teist keelt“ ei ole olemas, on kolm üsna erinevat inimest.
Kolm lugejat, keda aetakse üheks
Eestis elav venekeelne klient ei ole turist. Ta teab, kus sa asud ja mis siin maksab, ning otsib sama teenust, mida su eestikeelne klient. Talle ei ole vaja midagi juurde seletada, vaid anda sama leht keeles, mida ta loeb.
Turist tahab teada muud: kas te olete lahti, kus te asute ja kas ta saab kohe broneerida. Tema jaoks otsustavad kolm lehte ja üks punkt kaardil, mitte terve tõlgitud sait.
Välismaine äriklient loeb inglise keeles ja otsib tõendeid: mida te varem teinud olete ja kas teiega saab lepingu sõlmida. Hind on tema jaoks tihti kõige vähem tähtis rida, tehtud tööd kõige tähtsam.
Need kolm tahavad eri lehti, eri pikkuses ja eri järjekorras. Kui sa ei tea, kes neist sinu lehele tuleb, ei ole teist keelt veel võimalik otsustada.
Mida masintõlge su hinnalehega teeb
Masintõlge on tänaseks päris hea. Ta ei ole hea täpselt seal, kus asi maksma hakkab.
Niipea, kui jutt läheb hinna, tingimuse või garantii peale, pakub masin sõnu, mida sinu valdkonnas ei kasutata. Käibemaks, ettemaks, üleandmine, garantiiaeg: üks vale sõna muudab lubaduse sisu ära.
Ja lugeja märkab seda enne, kui ta jõuab mõelda, miks. Kohmakas hinnaleht ei mõju kohmakana, vaid nii, nagu ei oleks selle taga kedagi, kes tema keelt räägib. Ehk täpselt vastupidine sellele, mille pärast sa tõlkima hakkasid.
Masin võib teha esimese mustandi, aga hinna-, tingimuste- ja kontaktilehe peab üle vaatama inimene, kes seda keelt päriselt räägib. Ülejäänud teksti puhul on masina viga odav. Neil kolmel lehel ei ole.
Kõige tavalisem tulemus on poolik sait
Seda me näeme kõige sagedamini, ja see on halvem kui üks keel.
Läheb nii. Avaleht ja teenused tõlgitakse ära. Blogi, hinnakiri, tingimused ja vormi kinnituskiri jäävad tõlkimata, sest need lisati hiljem. Lugeja loeb kaks lehte inglise keeles, vajutab „küsi pakkumist“ ja satub eestikeelsele vormile.
Ta ei vaheta seal keelt. Ta lahkub. Ja ta lahkub hetkel, mil ta oli ostmisele kõige lähemal, ehk kõige kallimas kohas, kus üldse lahkuda saab.
Üks keel korralikult tehtuna ei valeta kellelegi midagi. Poolik teine keel lubab midagi, mida leht kinni ei pea.
Hind, mida pakkumises ei ole
Tõlkimise arve on ühekordne. Ülalpidamine ei ole.
Sellest päevast alates on iga muudatus kaks või kolm muudatust: uus hind, muutunud lahtiolekuaeg, üks parandatud lause. Päriselt juhtub see, et eestikeelne pool jookseb ette ja teised jäävad aasta jooksul vaikselt maha.
Aasta hiljem on lehel kaks keelt, millest üks on õige. Vale hind võõras keeles on halvem kui hinna puudumine.
Kui sa teed teise keele, siis planeeri kohe ka see, kes seda jooksvalt korras hoiab. Mitte sellepärast, et see kallis oleks, vaid sellepärast, et ilma selleta laguneb ta iseenesest.
Aadressid ja hreflang, ilma keerukuseta
Üks tehniline asi tasub kohe õigesti teha. Iga keel vajab oma aadressi, näiteks /et/hinnad ja /en/pricing, mitte üht aadressi, mis nupuvajutusel sisu vahetab: muidu ei saa otsingumootor teist keelt indekseerida ega inimene linki edasi saata. Sinna kõrvale käib hreflang, üks rida lehe päises, mis ütleb otsingumootorile, et see leht on tolle teise vaste. Ilma selleta valib Google ise, kumba näidata. Arendaja paneb mõlemad paika ühe korra, kõige odavamalt uue kodulehe ehitamise ajal.
Variant, mida keegi ei kaalu: üks leht
Terve saidi tõlkimine ja mitte midagi tegemine ei ole ainsad valikud. Kolmas võimalus on üks korralik leht teises keeles: mida sa teed, kellele, mis piirkonnas, umbkaudne hind, kontakt ja üks lause selle kohta, mis keeles sa vastad. Mitte pisike „About us“, vaid päris leht.
Selline leht maksab murdosa, ei lagune ajas ja vastab ära selle, mida see teine lugeja teada tahab. Kui sealt hakkab päringuid tulema, on sul järgmise otsuse jaoks päris andmed. Kui ei hakka, said sa sama teadmise odavalt.
Meie kogemuses on see väikefirmale peaaegu alati parem esimene samm kui kolmekeelne sait, mis sööb ära kogu eelarve ja mida aasta pärast keegi ei uuenda.
Test, mis otsuse ära otsustab
Enamikul juhtudest on aus vastus „ei“ või „mitte veel“, ja selle otsustamiseks on andmed sul juba olemas.
- Kes sulle helistab. Mõtle viimasele viiekümnele kõnele ja kirjale. Kui mitmel neist ei olnud eesti keel mugav? Kui sa ei mäleta ühtegi, on see vastus.
- Mida analüütika juba näitab. Vaata külastajate riiki ja brauseri keelt. Kui üheksa kümnest on Eestist ja eesti keelega, ei ole seal turgu, mille sa maha magad.
- Kas keegi on küsinud. Kas mõni klient on kunagi öelnud, et ta lehest aru ei saanud? Üks selline lause aastas kaalub üles kogu selle arutelu.
- Kas keegi oskab vastata. Kõige lihtsam ja kõige sagedamini vahele jäetud küsimus. Kui ingliskeelne päring tuleb, kes talle vastab ja mis keeles? Leht, mis kutsub inimesi keeles, milles keegi vastata ei oska, toodab pettunud inimesi.
Kui kolmele neljast tuleb vastuseks „ei“, siis sinu leht ei vaja teist keelt. Ta vajab midagi muud, ja see raha tasub sinna panna.
Kui vastus on jah, siis üks keel korraga, üks leht enne tervet saiti, hinna- ja kontaktiosa inimese üle loetud ja sellele keelele oma aadress.
Ja kui sa ei tea, milline neist kolmest lugejast sinu oma on, küsi meilt üle. Me ütleme ka siis, kui vastus on, et praegu piisab ühest keelest, tehtud korralikult.
Korduma kippuvad küsimused
Enamasti on aus vastus „ei“ või „mitte veel“, ja selle otsustamiseks on andmed sul juba olemas. Vaata nelja asja: kes sulle helistab ja kas eesti keel oli neis kõnedes ebamugav, mida analüütika külastajate riigi ja brauseri keele kohta juba näitab, kas mõni klient on kunagi öelnud, et ta lehest aru ei saanud, ja kas keegi su firmas oskab sellele keelele üldse vastata. Kui kolmele neljast tuleb vastuseks „ei“, ei vaja leht teist keelt, vaid midagi muud.
Osaliselt. Tavaline jutt tuleb masinast välja arusaadav, aga täpselt seal, kus asi maksma hakkab, ta ei ole hea: hinna, tingimuste, garantii ja maksuga seotud sõnad tulevad tihti sellised, mida vastavas valdkonnas ei kasutata, ja üks vale sõna muudab lubaduse sisu ära. Lugeja märkab seda enne, kui ta jõuab mõelda, miks. Praktiline vahe on see, et masin võib teha esimese mustandi, aga hinna-, tingimuste- ja kontaktilehe peab üle vaatama inimene, kes seda keelt päriselt räägib.
Sest lugeja jõuab võõrkeelse lehe pealt eestikeelsele lehele täpselt siis, kui ta oli ostmisele kõige lähemal. Tüüpiline muster: avaleht ja teenused tõlgitakse ära, blogi, hinnakiri, tingimused ja vormi kinnituskiri jäävad tõlkimata, ja lugeja satub „küsi pakkumist“ nupu järel eestikeelsele vormile. Ta ei vaheta seal keelt, vaid lahkub. Sama juhtub ajas ka korralikult tõlgitud saidiga, mida keegi ei hoolda: iga muudatus on nüüd kaks või kolm muudatust, ja aasta pärast on lehel kaks keelt, millest üks on õige.
Jah. Iga keel vajab oma aadressi, näiteks /et/hinnad ja /en/pricing, mitte üht aadressi, mis nupu vajutamisel sisu vahetab. Kui aadress ei muutu, ei saa otsingumootor teist keelt indekseerida ega inimene seda linki kellelegi edasi saata. Sinna juurde käib hreflang: üks rida lehe päises, mis ütleb otsingumootorile, et see leht on tolle teise vaste. Ilma selleta valib Google ise, kumba näidata. Arendaja paneb mõlemad paika ühe korra, kõige odavamalt kohe kodulehe ehitamise ajal.
Loe ka
Osa Eesti ettevõtete jaoks see leht päriselt töötab, ja seda tasub ausalt öelda. Neli asja jääb sellegipoolest tegemata, ja üks neist otsustab kõik ülejäänu ära: sa üürid poodi, mille uks ei ole sinu.